Aveliina Helm: muruhoolduses ei tohiks laskuda äärmustesse

Viimastel aastatel on toimunud Eesti pargihoolduses nihe, mis soodustab mitmekesisema taimestiku teket, kuid selle hooldamiseks sobivate nippide omandamine võtab veel aega. Elurikkuse toetamisel ei maksa kalduda samas teise äärmusesse ja käidavamates kohtades võib muru rahuga edasi niita, rääkis Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm Vikerraadiole antud intervjuus. Kuula saadet järele ja loe vestluse kokkuvõtet Novaatorist.

„Meie pargialad ega linnaruum tervikuna ei pea koosnema ainult asfaldist, majadest ja murust, vaid seal võib olla ka mitmekesine taimestik. Ent loomulikult, kus inimestel on vaja kõndida, kõnniteid ääristada, piknikku pidada või lastel mängida, seal on muru asjakohane,“ sõnas Helm. Teisisõnu, kus inimene tahab muru ise palju kasutada, tasub seda ka muruna hooldada. Viimastel aastatel lahvatanud kirgi ja tuliseid arutelusid õige muruhoolduse üle võib pidada tema hinnangul kasvanud keskkonnateadlikkuse märgiks.

Mitmekesisema linnaruumi loomine ei tähenda ökoloogi sõnul pelgalt ulatuslike alade niitmata jätmist, mis ei pruugi pakkuda inimestele esteetilist naudingut. „Kindlasti on võimalik kaunimates parkides pikemat heina kujundada viisil, et jätta näiteks vähem niidetud kohti laikudena ja neid sinna juurde vormida, jättes ainult ilusamad klombid, kus midagi õitseb,“ selgitas Helm.

Selle saavutamiseks on mõtteviisi muutuse kõrval olulised aga ka praktilised küsimused. „See ja eelmine aasta olid mingil määral õppimisaastad kasvõi tehnika poolest, mida kõrgema taimestikuga linnaalade hooldamiseks üldse kasutada. Kuni hooldajatel on kasutada ainult muruniidukid ja -traktorid, ei tulegi see kenasti välja,“ nentis ökoloog.

See, mis muru pikemat aega niitmata jättes juhtub, sõltub paljuski konkreetsest paigast. Hiljuti rajatud muruplatsist pole mõtet oodata kõrreliste pikemaks kasvades midagi kaunist. „Teisalt on palju kohti, kus muru niitmisel natuke pidurit pannes hakkab kohtama päris palju liike. Näiteks Tartus on välja tulnud isegi käpalised ja erinevad niidulilled. Väga palju on liblikaid tekkinud, mida on rahval jällegi kena vaadata,“ sõnas Helm.

Samad põhimõtted kehtivad koduaias. „Aastas ühe korra niites säilitad rusikareeglina taimestikus olemasolevat liigirikkust. Aastas kaks korda niites hakkad suve lõpuks kasvatama vaikselt ka liigirikkust ja võimaldad eri liikidel oma muru sisse tulla,“ lisas ökoloog. Sarnaselt heina tegemise loogikale tuleks niidetud hein sealt samas ka ära koristada.

Entusiastlikumal aiaomanikul tasub võtta lahti taimemääraja ja teha oma koduaias inventuur. Kui mõni seal esinevatest looduslikest liikidest meeldima hakkab, võiks südamelähedasemate liikide leviku soodustamise nimel neile eriliselt tähelepanu pöörata, näiteks lasta neil lõpuni õitseda.

Seoses linnaruumis pikema taimestiku tolereerimisega räägivad inimesed üha enam ka kasvanud puugiohust. Helm nõustus, et vereimejad on Eestis tõsine probleem. Otsest seost nende leviku ja pikema taimestiku vahel on tema sõnul samas raskem tõmmata.

„Puugid ei teki rohealadele iseenesest, vaid levivad sinna vektoritena, kes need sinna toovad: koduloomade ja lindudega. Nad ei hüppa ega paljune seal rohkem, sest seal on rohi kõrgem. Nende levikut soodustab tekkiv kulukiht, nii et iga-aastane niitmine on asjakohane,“ selgitas Aveliina Helm.